VESTLUS

„Kuidas me seda vestlust teostame, kas küsime ja vastame vastakuti või on teisi pakkumisi?“
„Sina küsi ja mina vastan, kui mul tekkib mõni küsimus, siis ka küsin.“
„Selge. Ega sul selle vastu midagi pole, kui räägiksime kirjandusest?“ Raputasin pead ja minu vestluspartner asus küsimuste kallale.
„Kes on su lemmikautorid, kui neid loomulikult üldse on.“
„Eri aegadel, erinevad autorid. Võib-olla ma ei loetlekski autoreid, vaid kirjandust liigiti, mida loen ja mida mitte. Praegusel momendil on ulme veel esikohal, kuid ta ei ole enam nii valitseval positsioonil, kui näiteks kaks aastat tagasi. Siis tulevad juba riburada ülejäänud lemmikžanrid: krimkad, ajaloolised romaanid, maadeuurimine ja avastamine, mõningad elulood, sõjajutud, muud kirjandust ka natuke. Loomulikult ei puudu ka luule, kuidas siis ilma selleta. Ei loe üldse naistekaid, isegi mitte selleks, et tutvuda. Mul on mingi allergia naistekate suhtes ja ka naisautorite teoseid loen vähe. Viimasel ajal, vist naised ainult kirjutavadki, teevad vist tasa seda, mis sajandeid vajaka jäi – vähemalt selline mulje on. Mida ka ise loed?“
„Täpselt sama kraam, kuid lisaks, igasugused loodusjutud,“ vastab vestluspartner.
„Mul läks see meelest ära, muidugi loodusjutud, ma siiski endine metsavaht.“
„Mis sa Eesti kirjandusest arvad?“
„Valdavalt igav, nagu Eesti film, nagu Eesti muusika, nagu Eesti rahvatants. Tead, selline igavene suiutamine-muiutamine käib, kohati on nii igav, et isegi haigutama ei aja, pigem nutma. On üksikuid erandeid, aga erand pidi ju tõestama reeglit.“
Vestluspartner sügab lõuga ja on kuidagi kurblikult mõtlik. „Kui isegi asjad nii on, kas siis tasub kohe nii – prauhti – välja öelda.“
„Tead, ära tule õpetama, kuradi könn!“ nähvan talle.
„Tohoh, sa jumala isakeseks läinud. Vaata õige peeglisse, mees, enne kui kobisema tuled.“
„Pane õige pudrumulk kinni või muidu löön su maha,“ käratan ma üsna kurjalt.
„Eh-hee, kuid minu tapmine tähendab ju enesetappu, sest mina olengi sina ja sina oled mina, vot siis sellised lookesed,“ irvitab ta mulle näkku.
„Enesetapp ei ole õigustatud, kuid vähestel, erandlikel juhtudel...“
„Kas sellisele teole saab üldse mingit õigustust olla?“ segab ta end vahele.
„Ma tooks kaks äärmuslikku näidet. Inimene on surmavalt haige ja kannatab füüsiliste valude käes ja vaimse rusutuse all. Teinegi näide. Sõdur on sisse piiratud vaenlaste poolt ja pääsemise lootust ei mingit, lühike vangipõlv lõppeb kindlasti surmaga, millele eelneb õudne piinamine. Ma arvan, et nendel puhkudel ja võib-olla veel mõnel äärmuslikul juhul, on see aktsepteeritav, kuid need on siiski erandid ja üldiselt on enesetapp laitmist vääriv tegu – kui tagasihoidlikult väljenduda.“
„No näed siis, sa ei saa minuga midagi teha,“ ilgub ta ülbelt.
„Ma ei peagi ennast tapma, ma teen lihtsalt ühe kirurgilise operatsiooni ning lõikan end sinust lahi ja sina, nagu pahaloomuline kasvaja, lähed prügimäele. Ah-haa, kes nüüd naerab!?“
„Sa ei saa ometi nii julm olla, sest ma olen siiski osa sinust, võiks öelda, et sinu alter ego,“ ütles ta, nüüd juba üsna leplikult, et mitte öelda, murelikult.
„Ela, kuid ära aja liialt nina püsti. Kriitika on hea asi, kuid ainult mõõdukates kogustes,“ lõpetasin ma meie vestluse, mida võib ka sisemonoloogiks nimetada.