FLOSOOFILINE TAARALINN

Mul oli Tartus ajada kaks asja, kuid kuna üks asi langes asjaolude tõttu kõrvale, siis alles jäi üks. Egas midagi, jäigi vaba aega üle, et linna peal ringi vaadata ja muuga tegeleda. Esimese asjana helistasin sõbrale ja küsisin, kas ta minu jaoks ka aega leiab. Ta vastas, et leiab küll, kuid mitte kohe, vaid paari tunni pärast. Mis siis ikka.
Kõigepealt ajasin joonde, selle ühe pakilise asja, mis ei võtnud palju aega, sest sain kohe löögile ning peale seda otsustasin linnas jalutada, vaadata ilusaid naisi ja muid vaatamisväärsusi.
Oma liikumist alustasin Riia mäelt, kus viibisin eelpool nimetatud asjaolude tõttu. Kõndisin tasakesi, ilma nautides, allapoole, kuni jõudsin uue kaubamaja juurde. Seal seisin natuke, vaatasin ringi ja mõtlesin kuhu poole edasi liikuda. Otsustasin, et lähen kõigepealt Raekoja platsile. Otsustatud, tehtud, võtsin suuna sinna.
Seal juhtuma hakkaski – selle viltuse maja juures. Üks filosoof, keda ma oma mõttes hakkasin nii kutsuma, sest tal oli päris pikk habe, tähtis jutt ning ilmegi vastav. Natuke räämas ta ju oli, aga filosoofidele ei ole oma välimus kunagi eriti korda läinud.
Ta vaatas, seda viltust maja ühest küljest, siis liikus hoone teisele küljele, et seal jällegi midagi, ainult talle nähtavat vaadata ning siis karjus välja oma geniaalse avastuse: „Üks ö on olemas.“ Ma peatusin, eelnevat olin liikumise pealt jälginud, aga nüüd olin jõudnud ta lähedusse ja otsustasin vaadata, mis edasi toimub. Sama tegi veel paar uudistajat. Filosoof, aga pöördus hoone tolle külje poole tagasi, mida ta esmaselt uuris ning karjus uuesti: „Siin ju ka teine ö olemas.“ Siis pööras ta järsult ringi ja hakkas kaarsilla poole liikuma. Rahvas vaatas imestunult talle järele, aga mina suundusin samuti sinnapoole, sest mul oli kavatsus lahtisel turul ära käia.
Filosoof pööras sillast paremale ja minagi ning kuna meil oli üks tee, siis võtsin ma pikema sammu ja jõudsin talle varsti järgi.
„Ah, miks vahetati Julianuse kalender Gregorianuse kalendri vastu?“ arutles ta omaette, kuid seda piisavalt valjult, et ma kuuleks. „Ma tean, ma tean...,“ need viimased sõnad ta juba karjus välja.
Tõesti huvitav, miks seda tehti? Püüdsin mitte filosoofist maha jääda, kuid ta sindrinahk tõmbas mind haneks, sest pööras ära turuhoone poole viivale rajale. Kahju, kuid mul polnud sinna asja ja see kalendrite värk on senini suure küsimärgina mu teadvuses.