Mul oli Tartus ajada kaks asja, kuid kuna üks asi langes asjaolude tõttu kõrvale, siis alles jäi üks. Egas midagi, jäigi vaba aega üle, et linna peal ringi vaadata ja muuga tegeleda. Esimese asjana helistasin sõbrale ja küsisin, kas ta minu jaoks ka aega leiab. Ta vastas, et leiab küll, kuid mitte kohe, vaid paari tunni pärast. Mis siis ikka.
Kõigepealt ajasin joonde, selle ühe pakilise asja, mis ei võtnud palju aega, sest sain kohe löögile ning peale seda otsustasin linnas jalutada, vaadata ilusaid naisi ja muid vaatamisväärsusi.
Oma liikumist alustasin Riia mäelt, kus viibisin eelpool nimetatud asjaolude tõttu. Kõndisin tasakesi, ilma nautides, allapoole, kuni jõudsin uue kaubamaja juurde. Seal seisin natuke, vaatasin ringi ja mõtlesin kuhu poole edasi liikuda. Otsustasin, et lähen kõigepealt Raekoja platsile. Otsustatud, tehtud, võtsin suuna sinna.
Seal juhtuma hakkaski – selle viltuse maja juures. Üks filosoof, keda ma oma mõttes hakkasin nii kutsuma, sest tal oli päris pikk habe, tähtis jutt ning ilmegi vastav. Natuke räämas ta ju oli, aga filosoofidele ei ole oma välimus kunagi eriti korda läinud.
Ta vaatas, seda viltust maja ühest küljest, siis liikus hoone teisele küljele, et seal jällegi midagi, ainult talle nähtavat vaadata ning siis karjus välja oma geniaalse avastuse: „Üks ö on olemas.“ Ma peatusin, eelnevat olin liikumise pealt jälginud, aga nüüd olin jõudnud ta lähedusse ja otsustasin vaadata, mis edasi toimub. Sama tegi veel paar uudistajat. Filosoof, aga pöördus hoone tolle külje poole tagasi, mida ta esmaselt uuris ning karjus uuesti: „Siin ju ka teine ö olemas.“ Siis pööras ta järsult ringi ja hakkas kaarsilla poole liikuma. Rahvas vaatas imestunult talle järele, aga mina suundusin samuti sinnapoole, sest mul oli kavatsus lahtisel turul ära käia.
Filosoof pööras sillast paremale ja minagi ning kuna meil oli üks tee, siis võtsin ma pikema sammu ja jõudsin talle varsti järgi.
„Ah, miks vahetati Julianuse kalender Gregorianuse kalendri vastu?“ arutles ta omaette, kuid seda piisavalt valjult, et ma kuuleks. „Ma tean, ma tean...,“ need viimased sõnad ta juba karjus välja.
Tõesti huvitav, miks seda tehti? Püüdsin mitte filosoofist maha jääda, kuid ta sindrinahk tõmbas mind haneks, sest pööras ära turuhoone poole viivale rajale. Kahju, kuid mul polnud sinna asja ja see kalendrite värk on senini suure küsimärgina mu teadvuses.
Friday, June 12, 2009
Monday, June 8, 2009
VESTLUS
„Kuidas me seda vestlust teostame, kas küsime ja vastame vastakuti või on teisi pakkumisi?“
„Sina küsi ja mina vastan, kui mul tekkib mõni küsimus, siis ka küsin.“
„Selge. Ega sul selle vastu midagi pole, kui räägiksime kirjandusest?“ Raputasin pead ja minu vestluspartner asus küsimuste kallale.
„Kes on su lemmikautorid, kui neid loomulikult üldse on.“
„Eri aegadel, erinevad autorid. Võib-olla ma ei loetlekski autoreid, vaid kirjandust liigiti, mida loen ja mida mitte. Praegusel momendil on ulme veel esikohal, kuid ta ei ole enam nii valitseval positsioonil, kui näiteks kaks aastat tagasi. Siis tulevad juba riburada ülejäänud lemmikžanrid: krimkad, ajaloolised romaanid, maadeuurimine ja avastamine, mõningad elulood, sõjajutud, muud kirjandust ka natuke. Loomulikult ei puudu ka luule, kuidas siis ilma selleta. Ei loe üldse naistekaid, isegi mitte selleks, et tutvuda. Mul on mingi allergia naistekate suhtes ja ka naisautorite teoseid loen vähe. Viimasel ajal, vist naised ainult kirjutavadki, teevad vist tasa seda, mis sajandeid vajaka jäi – vähemalt selline mulje on. Mida ka ise loed?“
„Täpselt sama kraam, kuid lisaks, igasugused loodusjutud,“ vastab vestluspartner.
„Mul läks see meelest ära, muidugi loodusjutud, ma siiski endine metsavaht.“
„Mis sa Eesti kirjandusest arvad?“
„Valdavalt igav, nagu Eesti film, nagu Eesti muusika, nagu Eesti rahvatants. Tead, selline igavene suiutamine-muiutamine käib, kohati on nii igav, et isegi haigutama ei aja, pigem nutma. On üksikuid erandeid, aga erand pidi ju tõestama reeglit.“
Vestluspartner sügab lõuga ja on kuidagi kurblikult mõtlik. „Kui isegi asjad nii on, kas siis tasub kohe nii – prauhti – välja öelda.“
„Tead, ära tule õpetama, kuradi könn!“ nähvan talle.
„Tohoh, sa jumala isakeseks läinud. Vaata õige peeglisse, mees, enne kui kobisema tuled.“
„Pane õige pudrumulk kinni või muidu löön su maha,“ käratan ma üsna kurjalt.
„Eh-hee, kuid minu tapmine tähendab ju enesetappu, sest mina olengi sina ja sina oled mina, vot siis sellised lookesed,“ irvitab ta mulle näkku.
„Enesetapp ei ole õigustatud, kuid vähestel, erandlikel juhtudel...“
„Kas sellisele teole saab üldse mingit õigustust olla?“ segab ta end vahele.
„Ma tooks kaks äärmuslikku näidet. Inimene on surmavalt haige ja kannatab füüsiliste valude käes ja vaimse rusutuse all. Teinegi näide. Sõdur on sisse piiratud vaenlaste poolt ja pääsemise lootust ei mingit, lühike vangipõlv lõppeb kindlasti surmaga, millele eelneb õudne piinamine. Ma arvan, et nendel puhkudel ja võib-olla veel mõnel äärmuslikul juhul, on see aktsepteeritav, kuid need on siiski erandid ja üldiselt on enesetapp laitmist vääriv tegu – kui tagasihoidlikult väljenduda.“
„No näed siis, sa ei saa minuga midagi teha,“ ilgub ta ülbelt.
„Ma ei peagi ennast tapma, ma teen lihtsalt ühe kirurgilise operatsiooni ning lõikan end sinust lahi ja sina, nagu pahaloomuline kasvaja, lähed prügimäele. Ah-haa, kes nüüd naerab!?“
„Sa ei saa ometi nii julm olla, sest ma olen siiski osa sinust, võiks öelda, et sinu alter ego,“ ütles ta, nüüd juba üsna leplikult, et mitte öelda, murelikult.
„Ela, kuid ära aja liialt nina püsti. Kriitika on hea asi, kuid ainult mõõdukates kogustes,“ lõpetasin ma meie vestluse, mida võib ka sisemonoloogiks nimetada.
„Sina küsi ja mina vastan, kui mul tekkib mõni küsimus, siis ka küsin.“
„Selge. Ega sul selle vastu midagi pole, kui räägiksime kirjandusest?“ Raputasin pead ja minu vestluspartner asus küsimuste kallale.
„Kes on su lemmikautorid, kui neid loomulikult üldse on.“
„Eri aegadel, erinevad autorid. Võib-olla ma ei loetlekski autoreid, vaid kirjandust liigiti, mida loen ja mida mitte. Praegusel momendil on ulme veel esikohal, kuid ta ei ole enam nii valitseval positsioonil, kui näiteks kaks aastat tagasi. Siis tulevad juba riburada ülejäänud lemmikžanrid: krimkad, ajaloolised romaanid, maadeuurimine ja avastamine, mõningad elulood, sõjajutud, muud kirjandust ka natuke. Loomulikult ei puudu ka luule, kuidas siis ilma selleta. Ei loe üldse naistekaid, isegi mitte selleks, et tutvuda. Mul on mingi allergia naistekate suhtes ja ka naisautorite teoseid loen vähe. Viimasel ajal, vist naised ainult kirjutavadki, teevad vist tasa seda, mis sajandeid vajaka jäi – vähemalt selline mulje on. Mida ka ise loed?“
„Täpselt sama kraam, kuid lisaks, igasugused loodusjutud,“ vastab vestluspartner.
„Mul läks see meelest ära, muidugi loodusjutud, ma siiski endine metsavaht.“
„Mis sa Eesti kirjandusest arvad?“
„Valdavalt igav, nagu Eesti film, nagu Eesti muusika, nagu Eesti rahvatants. Tead, selline igavene suiutamine-muiutamine käib, kohati on nii igav, et isegi haigutama ei aja, pigem nutma. On üksikuid erandeid, aga erand pidi ju tõestama reeglit.“
Vestluspartner sügab lõuga ja on kuidagi kurblikult mõtlik. „Kui isegi asjad nii on, kas siis tasub kohe nii – prauhti – välja öelda.“
„Tead, ära tule õpetama, kuradi könn!“ nähvan talle.
„Tohoh, sa jumala isakeseks läinud. Vaata õige peeglisse, mees, enne kui kobisema tuled.“
„Pane õige pudrumulk kinni või muidu löön su maha,“ käratan ma üsna kurjalt.
„Eh-hee, kuid minu tapmine tähendab ju enesetappu, sest mina olengi sina ja sina oled mina, vot siis sellised lookesed,“ irvitab ta mulle näkku.
„Enesetapp ei ole õigustatud, kuid vähestel, erandlikel juhtudel...“
„Kas sellisele teole saab üldse mingit õigustust olla?“ segab ta end vahele.
„Ma tooks kaks äärmuslikku näidet. Inimene on surmavalt haige ja kannatab füüsiliste valude käes ja vaimse rusutuse all. Teinegi näide. Sõdur on sisse piiratud vaenlaste poolt ja pääsemise lootust ei mingit, lühike vangipõlv lõppeb kindlasti surmaga, millele eelneb õudne piinamine. Ma arvan, et nendel puhkudel ja võib-olla veel mõnel äärmuslikul juhul, on see aktsepteeritav, kuid need on siiski erandid ja üldiselt on enesetapp laitmist vääriv tegu – kui tagasihoidlikult väljenduda.“
„No näed siis, sa ei saa minuga midagi teha,“ ilgub ta ülbelt.
„Ma ei peagi ennast tapma, ma teen lihtsalt ühe kirurgilise operatsiooni ning lõikan end sinust lahi ja sina, nagu pahaloomuline kasvaja, lähed prügimäele. Ah-haa, kes nüüd naerab!?“
„Sa ei saa ometi nii julm olla, sest ma olen siiski osa sinust, võiks öelda, et sinu alter ego,“ ütles ta, nüüd juba üsna leplikult, et mitte öelda, murelikult.
„Ela, kuid ära aja liialt nina püsti. Kriitika on hea asi, kuid ainult mõõdukates kogustes,“ lõpetasin ma meie vestluse, mida võib ka sisemonoloogiks nimetada.
SEGANE LUGU
„Teil on õigus vaikida,“ ütles tegelane, kes pigem meenutas pätti, kui seaduslikust valvavat ametnikku.
„Ja-jaa, ning teil on õigus nii-palju möliseda kui heaks arvate. Mina olen nimelt kannatanu ja kurjategijal lasite te rahulikult minema kõndida. Te ei teinud ju isegi ta isikut kindlaks. Ma arvan, et teil tuleb jamasid ning ärge tulge mind hirmutama nende kahe ööpäevaga, mis te võite mind kinni pidada ilma süüdistust esitamata – ma vilistan sellele, aga teie sööte veel sitta,“ ütles tegelane, kes oli viisakalt riides, kuid ilmselgelt endast väljas.
„Ma ei pidanudki ta isikut tuvastama, sest ma tunnen teda väga hästi – ta on mu naaber nimelt,“ ütles erariides võmm, sest see ta nimelt oli.
„No, selge – onupoja poliitika ka veel otsa,“ ütles väidetav kannatanu, kes oli pandud käeraudadesse. „Miks te ei otsinud teda läbi? Ei tahtnud, sest oleksite leidud tema juurest mu paberitasku koos raha ja dokumentidega,“ jätkas käeraudades tegelane.
„Kui olete kannatanu, siis kirjutage avaldus, aga mitte ärge osutage vastupanu politseiametnikule,“ ütles võmm noomivalt.
„Sa, igavene tegelane, näitasid tunnistust peale seda, kui olid mind rünnanud, kas ma olen mingi kuradi selgeltnägija või mis?“
„Volli ütles – see on naabri nimi – et sa ründasid teda ja võtsid talt rahakoti. Ta lubas tulla jaoskonda ja avalduse kirjutada. Teeme selle asja kohe selgeks. Ma otsin su läbi,“ ütles võmm ja asus käeraudades tegelast läbiotsima. Ta ei leidnud midagi peale paki sigarettide ja tulemasina.
„Noh, Sherlock, kuidas on lood? Lasid ta minema, koos tõendusmaterjaliga, mille ta rahulikult saab nüüd kõrvaldada. Ai, mees, see jama jätab su pagunitest ilma,“ õelutses kannatanu.
Politseinik hakkas kõhklema, sest ta polnud Vollit tõesti läbiotsinud, vaid oli ta juttu uskunud, kui nii, siis tuleb palju jama – arutles ta oma mõtetes. Ta võttis kannatnu kätelt käerauad ja pomises: „Vabanda, vist usaldasin pimesi naabrit,“ ütles ta.
„Mees, mul oli seal kuskil kaks tonni sula ja autojuhiload, nende uuesti muretsemine läheb ka midagi maksma. Pangakaart – olgu, selle saab sulgeda. Teeme nii, viis tonni laod kohe peo peale, otseste kulude katteks ja pärast nädala jooksul veel viis tonni kaudsete kulude katteks ja valurahaks. Usu mind, see on inimlik summa,“ ütles kannatanu, kes veel paar minutit tagasi oli kinnipeetu.
„Mul pole seda raha kaasas,“ ütles politseinik hädiselt.
„Pangakaart ju on?“ küsis väidetav kannatanu.
„On. Lähme, lolluste eest tuleb maksta,“ ja nad suundusid lähima SEB´i rahaautomaadi juurde. Politseinik võttis välja viis tuhat krooni ning lubas ülejäänud raha nädala jooksul ta arvele kanda, mille väidetav kannatanu oli talle andnud.
„Hea küll, ma ei pea sinule viha, tegijatel ikka juhtub,“ ning väidetav kannatanu lahkus.
Paar tänavat eemal astus ta juurde Volli.
„Näh, võta oma tühi rahakott tagasi ja mobla samuti. Palju said?“ küsis ta asjalikult.
„Viis tonni. Samapalju lubas ühe mu tankisti arvele kanda. Sa ole nüüd temaga ettevaatlik,“ hoiatas tüüp, kes oli käeraudades olnud.
„Küll ma midagi välja mõtlen, aga nüüd lähme pead parandama,“ ütles Volli ja nad suundusid lähima baari poole.
„Ja-jaa, ning teil on õigus nii-palju möliseda kui heaks arvate. Mina olen nimelt kannatanu ja kurjategijal lasite te rahulikult minema kõndida. Te ei teinud ju isegi ta isikut kindlaks. Ma arvan, et teil tuleb jamasid ning ärge tulge mind hirmutama nende kahe ööpäevaga, mis te võite mind kinni pidada ilma süüdistust esitamata – ma vilistan sellele, aga teie sööte veel sitta,“ ütles tegelane, kes oli viisakalt riides, kuid ilmselgelt endast väljas.
„Ma ei pidanudki ta isikut tuvastama, sest ma tunnen teda väga hästi – ta on mu naaber nimelt,“ ütles erariides võmm, sest see ta nimelt oli.
„No, selge – onupoja poliitika ka veel otsa,“ ütles väidetav kannatanu, kes oli pandud käeraudadesse. „Miks te ei otsinud teda läbi? Ei tahtnud, sest oleksite leidud tema juurest mu paberitasku koos raha ja dokumentidega,“ jätkas käeraudades tegelane.
„Kui olete kannatanu, siis kirjutage avaldus, aga mitte ärge osutage vastupanu politseiametnikule,“ ütles võmm noomivalt.
„Sa, igavene tegelane, näitasid tunnistust peale seda, kui olid mind rünnanud, kas ma olen mingi kuradi selgeltnägija või mis?“
„Volli ütles – see on naabri nimi – et sa ründasid teda ja võtsid talt rahakoti. Ta lubas tulla jaoskonda ja avalduse kirjutada. Teeme selle asja kohe selgeks. Ma otsin su läbi,“ ütles võmm ja asus käeraudades tegelast läbiotsima. Ta ei leidnud midagi peale paki sigarettide ja tulemasina.
„Noh, Sherlock, kuidas on lood? Lasid ta minema, koos tõendusmaterjaliga, mille ta rahulikult saab nüüd kõrvaldada. Ai, mees, see jama jätab su pagunitest ilma,“ õelutses kannatanu.
Politseinik hakkas kõhklema, sest ta polnud Vollit tõesti läbiotsinud, vaid oli ta juttu uskunud, kui nii, siis tuleb palju jama – arutles ta oma mõtetes. Ta võttis kannatnu kätelt käerauad ja pomises: „Vabanda, vist usaldasin pimesi naabrit,“ ütles ta.
„Mees, mul oli seal kuskil kaks tonni sula ja autojuhiload, nende uuesti muretsemine läheb ka midagi maksma. Pangakaart – olgu, selle saab sulgeda. Teeme nii, viis tonni laod kohe peo peale, otseste kulude katteks ja pärast nädala jooksul veel viis tonni kaudsete kulude katteks ja valurahaks. Usu mind, see on inimlik summa,“ ütles kannatanu, kes veel paar minutit tagasi oli kinnipeetu.
„Mul pole seda raha kaasas,“ ütles politseinik hädiselt.
„Pangakaart ju on?“ küsis väidetav kannatanu.
„On. Lähme, lolluste eest tuleb maksta,“ ja nad suundusid lähima SEB´i rahaautomaadi juurde. Politseinik võttis välja viis tuhat krooni ning lubas ülejäänud raha nädala jooksul ta arvele kanda, mille väidetav kannatanu oli talle andnud.
„Hea küll, ma ei pea sinule viha, tegijatel ikka juhtub,“ ning väidetav kannatanu lahkus.
Paar tänavat eemal astus ta juurde Volli.
„Näh, võta oma tühi rahakott tagasi ja mobla samuti. Palju said?“ küsis ta asjalikult.
„Viis tonni. Samapalju lubas ühe mu tankisti arvele kanda. Sa ole nüüd temaga ettevaatlik,“ hoiatas tüüp, kes oli käeraudades olnud.
„Küll ma midagi välja mõtlen, aga nüüd lähme pead parandama,“ ütles Volli ja nad suundusid lähima baari poole.
Subscribe to:
Posts (Atom)